klaaslagi

nagu mina läksin kevadel
mööda sinu tunnetest
kobamisi ja teretades
poliitiliselt korrektne naeratus näol
vahel harva emmates
lähed sina nüüd mööda minust

ma vist saan aru
mida sa tundma pidid

poliitkorrektsus pigistab
näole naeratuse
ja vereringe kinni
ning isegi kui
sealt midagi läbi murrab
saab selle ära rääkida
ära möelda minema kujutleda
ma ju tean
ma olin ka seal

kummalgi poolel
pole üleliia tore
sest isegi kui tekib
võimalus või tahtmine
poliitkorrektsusest läbi murda
põrkad vastu reaalsuse klaaslage
ega jõua ikka mitte kuhugi

06.09.2014

kindlus

sa müürisid end kinni mu hinge
kolisid luba küsimata sisse
kui olin kutsunud su ringkäigule
ning leidsid ühe pisikese sopi
mille olemasolu ma olin unustanud

sinna hiilisid sa öövarjudes tagasi
ja hakkasid luba küsimata ehitama
kindlusemüürid kerkisid küll visalt
aga kivi kivi järel tõusid seinad
ja minu olemine muutus raskemaks

kuni ühel õhtul laternavalguses
oma hingesoppides ringi käies
avastasin sealt ehitusloata kindluse
viskusin vastu müüre peksin lõin
aga mört oli juba kivistunud

nüüd on mõtteid järgi jäänud kolm
eraldada kogu sopp omakorda müüriga
ja ignoreerida igavesti sealset kaja
lõhata kogu kindlus dünamiidiga
või minna selle uksele koputama

18.08.14

ravikuur

olen leidnud uue ravimituruniši
rohelise tee ja mee
palderjani ja xanaxi asemel
soovitame järgmist ravimit
palun üks tüdruk
kasutada unetuse õuduste
ning üksindusetunde raviks

toimeaine hoolivus
kasutusviis kaisutus
kaks kuni kolm korda päevas
koos suhtlemisega
raskematel juhtudel
konsulteerige arstiga raviplaani osas
kõrvalnähud sõltuvus
ja ära armumine
nagu igal teisel ravimil

salvestus

neil augustilõpuöödel
kui õhus on juba tunda
yksikute sygisõhtute krõbekylma
ning ma kõnnin omapead
koju neilt pidudelt
kus sinu nime mainimine
pole ehk hea idee
ning ma võin vaevu
avaldada su olemasolust minus
olen ma siiski õnnelik
et sa oled seal
minus
sygavalsisimas salvestunud
ja ma saan vajadusel
sind endale ette mängida
kui yksindus ja krõbekylm
võimust võtavad

29.08 öösel

mõtterongid

mu mõtete rongid kihutavad jaamast välja
ülehelikiiruse aegluubis
jaamaülem suunab nad omavoliliselt
küll unustusse vajunud
kuid mitte veel roostes rööbastele
mille laulus on vaid väga õrnalt
kuulda oopiumiinglite häälte kaja
olen jaamaülemale veidi pahane
aga lasen rongidel siiski sõita
küll nad varsti taltuvad, mõtlen

rongid toovad oma reisidelt kaasa
tuttavlike mõttemallide nahku
mis liibuvalt sujuvalt ümber minu
sobituvad ka uutesse hingekumerustesse
nende tekitatud tunne on nii kodune
et saan seesmiselt halvatud hirmust
neidsamu nahku kandes ju kunagi
sõitsin rööbastelt mitmeid kordi välja
külvasin kaost, kurbust ja kõdu

ent ometi tunduvad nad nüüdseks
olevat muutnud oma tekstuuri
nad on palju elastsemad, eemaldatavad
vahetanud värvi ja lõhnavad teisiti
ega kõikehõlma ja kammitse mind enam
kardan nüüdki veel nende hästiistuvust
kohutavkiiret uuskodunemist minus
kuid mõistan siis endamisi
et neil päevil joonistub mu siluett
neis kaunimalt välja kui kunagi varem

26.mai.2014


sest midagi head peab kõigest tulema
mina sain ühepäevaliblikad
ja selle luuletuse
tänan siiski

seisata

jääks vahelduseks pidama
ei õitseks enam
ei haljendaks
ja mataks maha kõik sädemed
mis kevad mu sees sütitab

ei ehiks end võõraile
ei lehviks ei leviks
jääks rahule ja hõljuma
keskenduks eneseparendusele
mitte hingeleekide püüdele

jääks korraks seisma
sulgeks silmad ja suu
peataks vere voolamise
ja valaks noorustule lätte
igaveseks tumeda veega kustu

22.04.14

noored naised

noored naised päästavad maailma
oma säravate silmade
puhaste naiivsete hingede
empaatiavõime ja tabula rasaga

nende hirvesilmad vilksatavad su ellu
nad on kerged ja pidetud
ilmuvad vaid hetkeks
sähvatavad ja kaovad siis
mälestus neist hajumureneb
ja pole võimalik tuvastada
kas nad olid ulmas või ilmsi

nad päästavad maailma
kohtumise kaupa
murenevate
murelike ja muserdatud meeste kaupa
kes ei tunne enam teed
kelle pea vajab süle
ja hing uue maiguga igatsust

kui ainult luulest ei piisa
ja õhus pole enam armastust
on noor neiu see süütevedelik
mis päästab nende hinges
veel vaevu hõõguva
igavese nooruse tule

noored naised päästavad maailma
aga ainult nende kahe
elitaarset ühismaailma
millest teistel on aimu
vaid mõnel harval hetkel
mõne luuleõhtu valguses
kangastub neile see maailm
mida noored neiud
ja ilusate siseilmadega poeetmehed
nii kangesti päästa ihkavad

20.02.2014

kevad

sel aastal tuli kevad teisiti
kõigil tundus olevat depressioon
ka mina olin kahtlev ja katki
ent ometi võrsus nende kildude vahelt
kiduraid ja pahklikke põõsaid
sest ka minu sees elas siiski kevad

päike oli ka laugude all liiga ere
pea voolas täis halbhaledaid mõtteid
mis kunagi lõplikult ei vaibunud
küll aga hajus ära kogu motivatsioon
ma justkui hõljusin ringi neil päevil
ühtaegu rõhutult raske ja kergpidetu

ma armusin ning ehk ka armastasin
ega teadnud mis neist tunnetest edasi saab
ma kaotasin ennast üha uuesti
lõikasin läbi õisi oksi ja juuri
ning vabalangedes oma sisemuse kaljudelt
tundsin enne asfalti tiibade all tuult

kuid juba on mu põsesarnadele pesa
teinud sellesama erepäikese kiired
juustes lõhnab tuul nahal valgus
mis tasa silitab okstelt pahklikkuse
mille paistel võrsub pelglikke pungi
suvi toob oma kompsudes ehk viljugi

mai keskpaik, 2014

kirjaoskus

mida maksab see
et olen enamjaolt kirjaoskaja
ei kirjuta mahla pakk lahku
ei kirjuta luule read lahku
ja ei kirjuta kokku, mida pole vaja
tean millised sõnad kaotavad käändudes tähti
ja millises vältes miski parasjagu on
ning kuhu käivad komad
ka siis
kui laused on nagu minul
viie rea pikkused

mida maksab mu kirjaoskus
miks olen ma seda põhikoolist alates osanud
kas selleks
et õppejõud saaks kiita mu sõnastust
et mu CV tunduks viisakas
(ja see oleks ilmselt ka ainus viisakus seal
sest ühtegi mõjukat tööd pole ma teinud)
et palvekiri õppejõule
"kas saaks essee esitamiseks pikendust"
või
"vabandust et esitasin töö nädal aega hiljem"
tunduks adekvaatne ja vastuvõetav
et kõik tavalised inimesed saaksid imestada
ja öelda et sul tuleb see hästi välja

mida maksab mu kirjaoskus
sümboolse summa
meil tegelikult raha ei ole
aga ma konsulteerin direktoriga
tudengi jaoks on 10 eurot ka raha
kaks pudelit veini ja pakk sigarette
muidugi siis kui ma suitsetaks
muidugi siis kui ma ei joo korralikku veini

mida see kõik maksab
ma ei tea
tean ainult et
elus olemine
maksab kuradi palju
raha

21.02.2014

relvastus

olen täna parimas varustuses
ning ei
ma pole varustatud ideede
huumori või teravmeelse vaimu
raudkindlate argumentide
või kõigutamatu intellektiga

minu relv sel tandril
on hirvesilmad ja looritet pilk
sätitud soengulokk
säärejooks sukapits
kontsad ja kleit
mis toovad välja mu parimad küljed
(ps: need on jalad
mitte mõttekäigud)
ning komplekti kroonib
punane huulepulk
klassika

olgu mu sees siis mis on
lausrumalus või lollus
noorlootusnaiivsus
elujanu või tüdimus
nõelterav elutunnetus
täna pole neist lugu
täna olen ma see tüdruk
täna olen ma fassaad
täna on mu relvad teised

16.08.13

***

laman sel sininiiskel poolvarahommikul
esimesed päikesekiired silmas
eelnenud öö kütkes
ning püüan vankumatult oma peas
ridastada eilseid lembuseid
veel enne kui nad koltuvad
oma iseäralises aususes kohmetuvad
ning sulnilt uutele jahimaadele hulbivad

nad lehvitavad mulle enne haihtumist
jätavad mu vastu tärkavat päeva
ihuüksi ekslema
oma ajusünnituste võpsikusse
jäntide mõttemõlgutuste rapikusse
ning ogaruste rägastikku
kui üritan neist lahtipuserduda
paiskub mõttekäärude vahelt õhku
enesetundeusaldamatuse mürk
mis mu hetkeks halvab

seepeale tõmbad justkui mõttelugerina
mind omaenese trilemmade vahelt
sinu tõsimeelselt lihtsasse embusesse

17.mai.2014 Käsmus

meeletu

see värskete tunnete särapuuder
mis vahel katab mu ripsmeid
ning paitab mu suunurki
kuldab mu keha
ja hõbetab hinge
on ühtaegu hirmutav
ebalegaalne ning vaimustav

kes teist ei hirmu võimalustest
eriti nende puhanguist
eriti kui neid on palju
eriti kui sa oled mina
ja otsustusvõimetus on su teine nimi
sest äkki tuleb midagi head
kuigi võib ka totaalselt metsa minna
ning ebakindlusetorm pühib su jalust igal hetkel

illegaalsed tunduvad nagunii kõik komplimendid
tulgu nad tuulest
või kandku neid kuu
sest kompliment poolvõõralt
kui olen end selle saamiseks üles löönud
on ühtaegu tähelepanuhooramine
ning killuke palsamit mu haavadele
millest paranemise lootuse päike
saab ühe kiire juurde iga kord
kui tahan punastada
ning tunnen end kõrvust tõstetuna
ning kaotab ühe
kui tunnen end teenimatuna
või keegi midagi koledat ütleb

see särapuuder on meeletu
sätendav ning nakkav
ent kui reaalsusevihm või elu
selle lõpuks puhtaks pleegitanud on
jäävad tast järgi mõned pisikesed tuhmid kivid
mis aegade lõpuni
jäävad kaunistama mu kurbuse sametkleiti

18/juuli/2013

[kurbuse sametkleidi kujund on laenatud Triin Tasujalt, ühest tema avaldamata luuletusest, mida olen kaks korda lugemistel kuulnud ja mis mind esimesest kokkupuutest saati vaimustas]