mõtterongid

mu mõtete rongid kihutavad jaamast välja
ülehelikiiruse aegluubis
jaamaülem suunab nad omavoliliselt
küll unustusse vajunud
kuid mitte veel roostes rööbastele
mille laulus on vaid väga õrnalt
kuulda oopiumiinglite häälte kaja
olen jaamaülemale veidi pahane
aga lasen rongidel siiski sõita
küll nad varsti taltuvad, mõtlen

rongid toovad oma reisidelt kaasa
tuttavlike mõttemallide nahku
mis liibuvalt sujuvalt ümber minu
sobituvad ka uutesse hingekumerustesse
nende tekitatud tunne on nii kodune
et saan seesmiselt halvatud hirmust
neidsamu nahku kandes ju kunagi
sõitsin rööbastelt mitmeid kordi välja
külvasin kaost, kurbust ja kõdu

ent ometi tunduvad nad nüüdseks
olevat muutnud oma tekstuuri
nad on palju elastsemad, eemaldatavad
vahetanud värvi ja lõhnavad teisiti
ega kõikehõlma ja kammitse mind enam
kardan nüüdki veel nende hästiistuvust
kohutavkiiret uuskodunemist minus
kuid mõistan siis endamisi
et neil päevil joonistub mu siluett
neis kaunimalt välja kui kunagi varem

26.mai.2014


sest midagi head peab kõigest tulema
mina sain ühepäevaliblikad
ja selle luuletuse
tänan siiski