ELAVHÕBE

armastus on nagu peotäis elavhõbedat

sul on tunne
et teda saab panna armumeetri sisse
ta istub seal taltsalt
ja näitab sulle kui palju teda on
millal rohkem
millal vähem
ja ta on ilus ning särav
silmale kena vaadata
pakub esteetilist naudingut
nii sulle kui ka teistele

ent ta pöördub su vastu
samal hetkel
kui puruneb illusioon armutermomeetrist
ja armastuse kätketavusest
kütketes hoidmisest ja käsitlemisest
ning hakkab mõrkjaid mürkaure eritades
mööda põrandat sinu poole roomama
kusjuures iga auk
mille ta põletab põrandalaudadesse
põletub seeläbi ka sinu hingekangale

26-märts-2013

ELUTULI

kas elu ongi vaid lade halli
paari üksiku värviplekiga
mis peagi suubuvad süütundesse,
sest nad tunduvad olevat midagi lubamatut
ühiskonna poolt aktsepteerimatut
ning üldse
kui kõik on hallid ja rahulolematud
ei tohi keegi särada

aga kust võtavad siis need vähesed
selle jõu
et põleda nii ereda leegiga
valgustada ilma enese ümber
süstida enda ja teiste ellu värve
mitte teha kellelegi allahindlust
ning süütada sama tuld ka teistes

kuidas oleks võimalik süttida samamoodi
armastada elu ja inimesi selles
hoida ja anda edasi elutuld
ning mil viisil vältida seda halluse veeämbrit
hoida ennast läbi põlemise
ja tuhana tuulde lendamise eest

27-04-13

TUNNE

see tunne
et su hing ei ole ainult sinu oma
et osad sellest ei kuulu enam sulle
et oled märkamatult
vahel harvem ka teadlikult
neid tükke kellelegi jaganud
et sa ei saa enam end täielikult
tunda ja kontrollida
sest osad sinust rändavad kusagil mujal
koos kellegi teisega
funktsioneerivad teises süsteemis
ning kellegi kolmanda mõttemaailma alusel

et sind saavad mõjutada asjad
mille üle sul puudub kontroll
ja mõjutavadki

see tunne
on ühtaegu
poeetlikult võluv
ja kuratlikult kibe

26-märts-2013

MU PEAS

kullatud kapjadel sortsid
käivad ringi mu peas
nad lubavad kalliskive
ja haldjatolmu
mis tulevikust varastatud
rääkides sealjuures mesikeelselt
et nende vastu võtmine
on täiesti loomulik
nii peaksvõikski elu käima

helevalgetel tiibadel tuvid
käivad samuti ringi mu peas
nad kriiskavad kolekiledalt
tunnetades sortside lähedust
kuuldes ne mesimagusaid sõnu
kraaksudes kombekuse kõrgusest
kui suurimast investeeringust ellu
samas puistates mind üle
tolmunud sõnade trellidega

üks väike segaduses tüdruk
käib kah veel ringi mu peas
kuulab külastab sortse
vaatab kalliskivide sära
tema peale laskuvad tuvid
tahtes tõmmata teda sealt ära
aga tüdruk muudkui seisab
muudkui pöörates pöörates pead
ja tema enam mitte midagi ei tea

2.mai.2013