***

Tahaks võtta nõela ja niidi 

ning parandada ajakangas 

kõik augud ja rebendid ja valed lõimed. 

Ja õmmelda külge tagasi tiivad, 

mida ma endalt koguaeg rebin. 

Ning tõusta jälle lendu, nagu palju kordi varem. 

 

Kuid tuleb hoopis vihm 

ning peseb ajalõimelt pisarad ja vere, 

augud jäävad. Ja mälestused. 

 Tiivad vettivad läbi 

ning iga langev piisk 

on nagu karistus nende rebimise eest, 

endalt ja teistelt. 

[august/08]

luuletuseta pilt

["nimelt on siinkohal tegu Dima viienda ja viimase joonistusega. ta komplekteeris neli luuletust - viis pilti luulekoguks 2009 aasta veebruari lõpus & see pilt ootab ikka veel minupoolset luuletust." Triin]

Joonistus by: Dima 02/09

Rahu

Sinu mõtete pargis, väljamõeldud pingil 

istud sa koos abstraktse kaaslasega, 

kellel pole nägu ega värvilisi riideid. 

Ainult peaagu tuntavad kehavormid. 

Autod, taamal tee peal, pingi taga 

kihutavad valguskiirusel mööda 

ning nende piirjooned on vaid aimatavad. 

Aja lakkamatu vool näib peatununa. 

Rahulik, ehk veidi katkendlik hingamine 

on ainuke heli maailmas ja puude kohin. 

Ning sellel hetkel, selles universumis 

ei eksisteeri kedagi peale sinu ja su näota kaaslase. 

[veebruar/09]

***

Ja sa vaatad neid 

ning mõtled, et miks 

peab oma elu rikkuma juba 

nii väga varakult. 

Kas ilma selletagi pole 

juba küllalt raske see? 

Küllap see on nende tee 

siit ära, kaugele. 

Ja sa vaatad neid 

ning loodad, et kunagi 

nad taipavad, sest nende 

silmade pilk on nii 

karjuv, kisendav. 

Ja kui siis kunagi 

tulevikus kohtad neid 

mitte pargipingi all, 

vaid seljas ülikond ja lips, 

siis kergendatult ohkad ning 

tead, et kõik on korras neil. 

Noh, pealtnäha vähemalt, 

ja eks ole asi seegi vist. 

 [sügis/07]

Kuuluuletus

Oh preili Kuu, 

kui sa vaid oskaks rääkida, 

siis ma tean, et sul oleks 

igal öösel miljoneid kuulajaid. 

Sest öös on asju. 

Sa tead, sa oled näinud 

meid kõiki me helges ja heas. 

Ning piiludes kardina vahelt vaid 

me murdumist näinud pealt. 

Sa tead. 

Kõiki elusid ja inimesi, 

kes enne ja pärast meid 

on öösel avaldanud sulle, 

nii paljusid ja värvikaid. 

Elu saladusi. 

Ja lood mida sa räägiksid: 

me nutaks ja naeraks 

ja ei tüdiks eal. 

Kuid võibolla nii ongi parem, 

sest öös on asju, 

mis peaksid saladuseks jäämagi. 

Igaks juhuks igavesti. 

[Suvepoole kevadet aastal 2008]

***

Olla tuttav on midagi enamat,
kui olla üks võõras hing.
Olla sõber on midagi üllamat,
kui olla tuttav vaid.
Olla kallim on midagi rohkemat,
kui olla sõber hea.

Ahelas liikudes edasi,
avades inimhinge,
sealt leiad nii halba kui head.

Teadmised, oskused.
Puudused, vead.
Kõike nii vapralt taluma pead.

Kuid kukkudes alla,
päästes käed valla,
jääb õnn valule alla.


[kevad/08]

Veel

Ma kannan punutud patse ja lühikest seelikut
ning naeran valju häälega.
Elu oma pitserit mulle pole vajutanud veel.

Ma olen väike tüdruk suures maailmas,
alles õpin mängima sel laval.
Ning mängureegleid ma peast ei tea veel.

Mu kutse suurte tüdrukute klubisse vist postis läks kaduma
või keegi teine selle sai.
Ehk sellepärast liitunud ma pole veel.

Ja kuigi tunnistada natukene paha,
on vahel raske olla väike, kuigi suur on raskem.
Ning nii ma ootan, veel ja veel.

[jaanuar/09]

***

Ära anna mitte kellelegi vääramatut õigust,
kõige vähem veel iseendale,
sest inimene on loodud ekslikuks
ning eksimine on inimlik.

Kõik teevad vigu, me pole robotid.
&Feelings are too messy,
kuid ilma nendeta ei oleks elu sama,
segaduseta su toas ja peas ja elus.

Killukesi korjates saad panna kokku tõe,
mis siiski peegeldab sind ennast.


[aprill/09]

Lend

Ka mina tahan lennata
kuigi näinud olen kukkunuid.
Õnneks nende seast
ma leidnud pole hukkunuid.

Kõik on kokku korjand tükid,
ennast liimind-kleepind ühte.
Ja kuigi õmblusarmid jäävad näha,
siis kellel meist neid poleks.

Me teame lendamise hinda
üla- või siis alateadlikult.
Risk puruneda, kukkuda
võetakse pilvepiiril hõljumise eest.

See kõrge hind, mis maksta
arvan ma et pole.
Kuigi tulemus, see tulemus
võib olla väga-väga kole.

"Vaata, et sa kildudeks ei kuku,"
veel kõlab viimne hoiatus.
Siis selga kasvatame tiivad
ning lend võib alata.

Sügisminiatuur.

Külma sügisvihma eest
su käte vahele poen peitu.
Ma oma unenäos, kui uinutas mind vihm.
Ning välja külma kätte minnes
hoopis villasesse salli mähin end.
Silmini ma tõmban krae:
maailm ainult minu silmi näeb
ja vaevu kuuleb häält.


[september/08]

Kuubik.

Elu võiks olla nagu ruubiku kuubik.
3x3 või 4x4, vahet pole.
Õpi ainult algoritmid selgeks
veidi harjuta ning vóila -
saadki kõigi segadikega hakkama.
Kahjuks on elu kangekaelne
nagu 20x20 või hullem.
Sa lahendad teda kogu elu
ja universaalseid valemeid pole
ning ole rõõmus kui siiski
sa oled suutnud ta kokku panna.


[september/09]

Selge kui seebivesi

Pilk. Maneer.
Paar pindmist kommentaari.
Aga tagamaad?

Mida suuremaks, seda sogasemaks.

varsti sukeldu suhtlemisse kui seebiveetünni
kus pole kunagi aru saada
kuna pea vastu põhja ära lööd
ja valusa sinakaslilla muhu saad
kui ei vea siis otsaette
helgemal juhul juuste alla
kus teda ainult ise tunned
ja kiruda saad


[oktoober/09]

***

Internet tuleb ja tuimestab
Röömu ja rahulolu
Kurbuse ning üksilduse
Kõik ühtemoodi
Hägustab mötted
Reaalsusetaju

Üks WiFi palun


[jaanuar/10]

Minevik

Oleme vaid meie
ja me minevikus tehtud vigade raskus,
mis rõhub olevikku tulevikust sõltumata.

Iga puhta lehe servi, mis keerad,
kaunistavad mustalt keerduvad äärekaunistused,
ning nende eest pole pääsu.

Keegi joonistab nad ikka sinna.
Kõigile vaatamiseks välja su vead.
Või joonistad sa ajapikku ise.

Tekitades uusi või korduvaid mustreid,
mis silmamunade sisekülgile sööbivad.
Vaatleja silmad halvatuiks muudavad.

Ning me ei saa mitte pilku pöörata
neilt ainulaadseilt mustreilt, mis
räägivad meile pisut liiga palju.

Sest nii kuratlikult lummavad on nad.


[mai/09]

Ooteplatvormil.

Veel vanasti me maailmavaated
kõik ühtisid, kõik olid samad.
Ja samad olid seisud, samad aated
ning samad unistused, samad jamad.

Nüüd möödas sellest mitu talve, suve.
Ma olen silmitsemas üsna nukral pilgul
me teineteisest lahku läinud huve.
Ning rongi tagatuli ainult mul veel vilgub,

kui lehvitades seisan rongijaamas.
Sa oma vagunisse sisenesid ammu.
Ka mina olen tasa suureks saamas,
ent astunud veel pole seda sammu.

Perroonil seisan, oma rongi ootan,
ka kärsitus on tasapisi lahtumas.
Ning sinuga taas kohtuda ma loodan,
minagi kui tuleviku poole olen lahkumas.


[aprill/10]

Utoopia.

Ma juba väga ootan seda aega
mil ükskord
ma päriselt öösiti ei saa magada
vaid pean kellegi peale mõtlema
mil mu pea on päriselt segi
ja silmad iialgi muud ei näe
millal mõtted looklevad ainult ühel kindlal rajal
ning kõik märkmikud saavad täis kirjutatud
imalaid armastusluuletusi
su silmadest, lõhnast ja naeratusest
ning kõigist neist magusaist mõttetusist
mida me ööd läbi 11-le sosistaks

Ma väga ootan seda aega
kuigi ta kõlab natuke piinavalt
& loodan, et ta vaid
piinatud poeetide illustratsioon ei ole


[26/05/10]

Galerii.

minu sõbrad on
poetessid ja ajakirjanikud
über- ja antisotsiaalsed
klubitajad ja erakud
mitmemehepidajad ja üksikud
targad ja veel targemad
pungitsad ja hipid
jälitajad ja jälitatavad
linna- ja aleviinimesed
kõrgeid kohti saavutanud
erinevate kummaliste huvialadega
laisad ja lohakad
üliaktiivsed inimesed

kui sõprade kaudu
määratletakse inimest
siis kes olen mina?

[26/05/10]