„Provintsiluule“ Triin Tasuja Värske Raamat 2009 
Triin Tasuja luulekogu "Provintsiluule" on arvatavasti üks eesti luule kõige tugevamaid esikkogusid. Sellest annavad tunnistust nii Betti Alveri luuleauhinna võitmine kui ka autori kirjutamisstiil, mis on intensiivselt omanäoline, tugeva stiiliga ning üsnagi väljakujunenud juba esikkogus. Esmalugemisel jäävad silma mitmed korduvad teemad: enesekriitika, kasvuvalu, vastumeelsus keskkooli ning provintsielu vastu ja armid, mida elu ühes noores inimeses tekitab. Kõigest sellest räägib Tasuja väga avameelselt ning ütleb nii, nagu asjad on. Ta ei ürita midagi ilustada, ei lase asjadel paremana näida, kui need tegelikult on, ning esitab fakte ilma liigseid hinnanguid andmata. Tema luulemaailmas juuakse end täis, suitsetatakse palju, kaotatakse linadeta voodis süütust. Ning just tänu sellele natuke torkima jäävalt reaalsele kajastusele aitab Tasuja luule näha noore inimese kasvamises ja arenemises valupunkte, mida luules varem ei ole nii selgelt välja toodud. Ikka on lähenetud kuidagi ilustades või veidi ümber nurga. Ka varasemates arvustustes on välja toodud just Triin Tasuja avameelsust, siirust, hoidumist ühemõttelistest väärtushinnangutest, Eesti kirjanduses omanäolist enesemääratlemisviisi ning seda, et nii avameelset luulet saab kirjutada vaid siis, kui kriipivatest elamustest on juba enam-vähem üle saadud. (Hasso Krull, Vikerkaar, 9/2009; Kaarel Kressa, EPL, 16/05/09; Elo Lindsalu, Sirp, 18/11/10)
Juba luulekogu pealkiri - "Provintsiluule"- annab meile autori mõistmiseks esimese võtme. Tasuja on pärit Lääne-Virumaa lagunevast provintsilinnakesest, mis pole tema vastu just kõige parem olnud. Väikeses kohas omanäolise inimesena elamine on kaasa toonud nii mõndagi halba, pannud aluse mitmetele kompleksidele ning kõige sellega toime tulemiseks ongi autor kirjutamist alustanud. Osalt nagu eneseteraapiaks, samas registreerides ka muus maailmas toimuvaid protsesse. Nii longibki Tasuja mitmes oma luuletuses mööda tänavaid, võrdleb ennast nendesamade tänavate ning ümbritsevate majadega ja loob paralleele iseenda ning kodukoha mahajäetuse vahel. Ta toob ka välja teiste provintsinoorte elustiili: „Meie noorus kimab ossilikult mööda metsavahelisi kruusateid/ vana bemariga / ... / ja me joome bensiini / salaja ebaseaduslikult oleme lollid / ... / risti üle raudtee oma bemmi mõlki / ... / paljajalu, jälle purjus“. Neid ridu arvesse võttes annavad Tasuja värsid üsnagi realistliku pildi sellest, mis tavaliste inimeste Eestis toimub. Nende, kes pole poliitikud või muidu rikkad-kuulasad. Ja esmalugemisel võtab vahel isegi pisut muigama, kui hästi on tõelisust tabatud. Ja need on sellised magus-valusad natuke eneseiroonilised muiged: on jah tõesti nii. ("väikelinnad ongi Eestimaa / pole patriotism see, vaid fakt / iga 9. on ehitaja / iga teine elab väikelinnas / noored joovad / stressist ennast purju / mõni niisama mõttetusest / jääbki jooma") Kuid neid ridu kirjutades ei anna Tasuja ennast ümbritsevale liigseid hinnanguid, ei mõista hukka, sest „mina pole ütleja / kas vale see või õige / siitsamast tulen ju isegi / purjuspäi hull joodik“. Ometi on provints Tasuja jaoks igav ja muserdav, "sellepärast mõnikord pigem põgenen / kodutusse kaugusesse / detsembrivihma / Tallinnasse keset võõraid inimesi". Sellest hoolimata ei tekita sünnilinn temas ainult negatiivseid emotsioone: "kurb ja armas on see koht / nagu mina", ütleb Tasuja, kui pärast linna ärakolimist jälle kodus käimas on. Eks retrospektiivis tunduvadki asjad ilusamad ning see peegeldub veidi ka poetessi suhtumises, vähemalt oma kodulinnakesse.
Teine valupunkt, mille provintsilinn Tasujasse jätnud on, on keskkool. Mitmetes luuletustes räägib poetess kooli mõttetusest („keskkool on kõige mõttetum ja igavam koht / maailmas / ning see ei muutu mitte kunagi, mitte millegagi“), mahakirjutamata konspektidest ning popitegemistest. Ning isegi kui ta vahel kooli jõuab, siis on tulemuseks "kõik need ausalt saadud kahed / ja hingest kirjatööd hindega "kolm."" Seepärast jalutab ta kooliskäimise asemel sihitult mööda tänavaid, loeb raamatukogudes raamatuid, kuulab muusikat ning üritab iseendas ja maailmas selgusele jõuda, sest keskkool teda selles ei aita, pigem vastupidi. Koolikeskkond pärsib ta püüdlusi ning üritab lõhkuda iga progressisammu, tehes õppimise kui niigi sunniviisilise tegevuse tänu õpetajate salvav-hoolimatule suhtumisele veelgi raskemaks ja vastumeelsemaks. Selle koha pealt on Tasuja luule isegi pisut ehmatav: kas tõesti meie ümber toimub selline emotsionaalne terror? Kas õpetajad tõesti valavad oma halba tuju sellistes kogustes õpilaste peale, et see viimastesse nii tuntavaid arme jätab? "Tänan kogu selle mõnituse ja terrori eest / mis on must teinud emotsionaalse hälviku / kes ei usu oma võimetesse", ütleb Tasuja kommentaariks "ja kogu see mõttetu stress ja / sellest tingitud jätkuv enesehävitus / teeb minust ju täisväärtusliku noore / haritud inimese, kas pole?"
Kolmanda põhilise temaatika arvab teravam silm juba kogu kaant silmitsedes ära. Sealt vaatavad lugejale vastu autori kindel silmavaade ning justkui veidi trotslik suu. Nii esikaanel kui ka läbi terve raamatu ongi kasutatud palju pilte autorist ning viimase põhilise temaatikana lahkabki autor oma mina lähtuvalt iseenda sisemaailmast ning kasvamisest. On dekadentlik-muretuid, samas ka mõtlikumaid ning pisut nukraidki fotosid. Tihti on need luuletustele väga maitsekaks illustratsiooniks. Kuna luuletused räägivad nagunii mingi piirini Tasuja enda elukogemustest (sest mille muu baasil ikka luulet kirjutada saab), siis ma leian, et teda ennast kujutavate piltide kasutamine on õigustatud ning selle luulekogu puhul isegi ainuõige valik. Ka oma minale on autor lähenenud sarnaselt fotodele. Mõnes luuletuses on ta ülbe ja enesekindel ("ja ükski ahv ei ütle / mis on äge / mis ei ole") ja kehtestab ennast ning oma arvamust, samas aga maadleb madala enesehinnanguga, nagu kindlasti paljud noored ja natuke vanemadki lugejad ("kas keegi näeb kui uskumatu mu jaoks on olla ilus / või / olles haaratud kellegi sõnast / kahelda ikka ta komplimendis"), tekib meeldivalt kriipiv äratundmismoment ja küsimus: millal mina viimati mõnd komplimenti ülalmainitud põhjustel ei uskunud? Sellise uskumatuse on poetessi jätnud aastatepikkused mõnitused („Mulle meeldis juba algkoolist saati / kuidas mulle heideti ette seda, kes ma olen / ei, ikka seda, milline ma välja nägin“) ning noore inimese kasvamise ja eneseleidmise protsessis on need okkad valusad olnud. "me väikeste linnade koledad tüdrukud / me maailma nukraimad kolkapoeedid / arenemisarmid pidevalt veritsemas," kirjeldab poetess oma arengut. Kuid mitte ainult kodulinn ja kool pole Tasujasse haavu löönud, vaid selles on rolli mänginud ka suhted vastassugupoolega. Järjekordne äratundmismoment. „sel õhtul, kui olin susse armunud / paugutasin uksi / ja loopisin asju / ... / sest sa / tahtsid mingit neetud filmi vaadata“. Vahel hakkab Tasujal aga „ piinlik oma tekkinud tunnete pärast / piinlik oma / öeldud aususe pärast“, sest luuletustest võib aimata seda, et ka poistega suheldes eelistab Tasuja pigem otsekohest avameelsust kui keerutamist ning edvistamist. Lugedes kerkib esile järgmine küsimus: tõesti, kas eelistada avameelsust ning tegeleda hiljem tagajärgedega, või hoopis vaikida?
Kuid kõik pole siiski nii negatiivne kui esmalugemisel paista võib. Mitmest luuletusest loeb välja ka seda, et arenemisarmid on tasakesi veritsemist lõpetamas ning ülitundlikkus järele andmas: "ja ma ei tunne enam, et peaksin / kogu maailma jalge alla trampima / sest kõik ei tee enam haiget". Lohutust ja tuge pakuvad talle ka inimesed ("tunneksin ennast / nagu sinuga alati tundnud olen - // selle mõttetu maailma / loomuliku osana) ning tasa kasvav enesekindlus ("ise panen asjad liikuma / ja midagi ei ole raisatud / midagi pole üle / elu on praegu / mina olen siin") Lohutust ja tuge annavad need lugejalegi. Inimesele on ikka olnud vaja kinnitust, et parenemine tuleb ning mis võiks olla parem meetod selle tõestamiseks kui teise inimese elukogemus. Eks nii ausat ja otseütlevat luulet saabki kirjutama asuda alles peale paranemisprotsessi algust: kui haavad on juba kinni kasvamist alustanud ning tasa hakkavad maad võtma leppimine ja minnalaskmine. Nii on ka provintsilinnakesest pääsemine andnud Tasuja elule uue hingamise ning nüüd kuulutabki ta kõigile et "tee järele / ole alandatud / ja jää inimeseks".
Aga miks just Tasuja, miks just see raamat? Esmapilgul haarasin ma ta raamatukogu luuleosakonnast tegelikult vaid huvitava ja omanäolise kaanepildi pärast. Kuid juba peale esmalugemist jäid mõned selle kogu luuletustest mu hinge niivõrd helisema, et see helin on seal ka poolteist aastat hiljem. Äratundmismomente oli selles kogus küll ja veel. Eks olen minagi pärit depressiivsest Eesti väikelinnast, saanud seal omanäoline olemise tõttu parajalt sõimu ja mõnitada, nii et Tasuja kogust leidsin ma nii mõnegi tüki endast. Ta oli osanud sõnastada teravalt ja otseütlevalt seda, mis minu sees ammu tasakesi podisenud ning väljaütlemist oodanud oli. Mitmeid Tasuja luuletusi, näiteks „poistest sõpru“ või „cat stevensit“ olen ma tsiteerinud ka oma elusituatsioonide kirjeldamiseks ning leidnud need väga asjakohased olevat. Minu arvates ongi luuletaja kõige tugevam omadus see, kui ta suudab kirjutada värsse, millest isegi tema elusse ja isikusse täiesti puutumatud inimesed leiavad midagi oma elu või olukorra kirjeldamiseks. Ning eks tegelikult inimeste elukäigud ongi üsna üldistusvõimelised asjad, lihtsalt on vaja kedagi, kes need tehtud üldistused kindlasse vormi valaks ning meile ette serveeriks. Ma usun, et praktiliselt iga noor inimene leiaks Tasuja kogust mõne värsi, millest ta tunneb, et „see on justkui minu kohta kirjutatud“. On üsna võimalik, et pärast teosega tutvumist suudab lugeja ka oma elus mõnd olukorda või probleemi (või siis lihtsalt maailma üldisemalt) enda jaoks paremini sõnastada või mõista. Meile, madala enesehinnangu ning mõnituste all kannatanud inimestele, on alati väga tervistav näha, kuidas keegi sellest august välja ronib ning maailmale sirgel seljal vastu astub.
Triin Sepp
11.kl
Tartu Tamme Gümnaasium
Juhendaja Piibe Leiger
TRN võitis selle arvustusega "Ulakassi" nimelisel arvustustekonkursil gümnaasiumiastmes esikoha. Nime poolest oli see üle-eestiline konkurss, aga enamus töid tuli Tartust.
Lisaks avaldati see noorte kirjandusajakirjas Värske Rõhk, 26.numbris.
(
kommentaarin: kuigi kõik lähemalasetsevad inimesed on sellest arvustusest juba väga palju kuulnud-lugenud, siis mõtlesin ta ikkagi siia ka üles postitada. minu tähtteoseke nagu ta on. siia postitatud versioon on minu algne, mis rokkis arvustustevõistlusel ning läks isiklikku blokki üles. ajakirjas on toimetatud versioon, korrastatud ja ilustatud. siiski mitte sellevõrra kehvem. sisu on sama.)
