klaaslagi

nagu mina läksin kevadel
mööda sinu tunnetest
kobamisi ja teretades
poliitiliselt korrektne naeratus näol
vahel harva emmates
lähed sina nüüd mööda minust

ma vist saan aru
mida sa tundma pidid

poliitkorrektsus pigistab
näole naeratuse
ja vereringe kinni
ning isegi kui
sealt midagi läbi murrab
saab selle ära rääkida
ära möelda minema kujutleda
ma ju tean
ma olin ka seal

kummalgi poolel
pole üleliia tore
sest isegi kui tekib
võimalus või tahtmine
poliitkorrektsusest läbi murda
põrkad vastu reaalsuse klaaslage
ega jõua ikka mitte kuhugi

06.09.2014

kindlus

sa müürisid end kinni mu hinge
kolisid luba küsimata sisse
kui olin kutsunud su ringkäigule
ning leidsid ühe pisikese sopi
mille olemasolu ma olin unustanud

sinna hiilisid sa öövarjudes tagasi
ja hakkasid luba küsimata ehitama
kindlusemüürid kerkisid küll visalt
aga kivi kivi järel tõusid seinad
ja minu olemine muutus raskemaks

kuni ühel õhtul laternavalguses
oma hingesoppides ringi käies
avastasin sealt ehitusloata kindluse
viskusin vastu müüre peksin lõin
aga mört oli juba kivistunud

nüüd on mõtteid järgi jäänud kolm
eraldada kogu sopp omakorda müüriga
ja ignoreerida igavesti sealset kaja
lõhata kogu kindlus dünamiidiga
või minna selle uksele koputama

18.08.14

ravikuur

olen leidnud uue ravimituruniši
rohelise tee ja mee
palderjani ja xanaxi asemel
soovitame järgmist ravimit
palun üks tüdruk
kasutada unetuse õuduste
ning üksindusetunde raviks

toimeaine hoolivus
kasutusviis kaisutus
kaks kuni kolm korda päevas
koos suhtlemisega
raskematel juhtudel
konsulteerige arstiga raviplaani osas
kõrvalnähud sõltuvus
ja ära armumine
nagu igal teisel ravimil

salvestus

neil augustilõpuöödel
kui õhus on juba tunda
yksikute sygisõhtute krõbekylma
ning ma kõnnin omapead
koju neilt pidudelt
kus sinu nime mainimine
pole ehk hea idee
ning ma võin vaevu
avaldada su olemasolust minus
olen ma siiski õnnelik
et sa oled seal
minus
sygavalsisimas salvestunud
ja ma saan vajadusel
sind endale ette mängida
kui yksindus ja krõbekylm
võimust võtavad

29.08 öösel

mõtterongid

mu mõtete rongid kihutavad jaamast välja
ülehelikiiruse aegluubis
jaamaülem suunab nad omavoliliselt
küll unustusse vajunud
kuid mitte veel roostes rööbastele
mille laulus on vaid väga õrnalt
kuulda oopiumiinglite häälte kaja
olen jaamaülemale veidi pahane
aga lasen rongidel siiski sõita
küll nad varsti taltuvad, mõtlen

rongid toovad oma reisidelt kaasa
tuttavlike mõttemallide nahku
mis liibuvalt sujuvalt ümber minu
sobituvad ka uutesse hingekumerustesse
nende tekitatud tunne on nii kodune
et saan seesmiselt halvatud hirmust
neidsamu nahku kandes ju kunagi
sõitsin rööbastelt mitmeid kordi välja
külvasin kaost, kurbust ja kõdu

ent ometi tunduvad nad nüüdseks
olevat muutnud oma tekstuuri
nad on palju elastsemad, eemaldatavad
vahetanud värvi ja lõhnavad teisiti
ega kõikehõlma ja kammitse mind enam
kardan nüüdki veel nende hästiistuvust
kohutavkiiret uuskodunemist minus
kuid mõistan siis endamisi
et neil päevil joonistub mu siluett
neis kaunimalt välja kui kunagi varem

26.mai.2014


sest midagi head peab kõigest tulema
mina sain ühepäevaliblikad
ja selle luuletuse
tänan siiski