see värskete tunnete särapuuder
mis vahel katab mu ripsmeid
ning paitab mu suunurki
kuldab mu keha
ja hõbetab hinge
on ühtaegu hirmutav
ebalegaalne ning vaimustav
kes teist ei hirmu võimalustest
eriti nende puhanguist
eriti kui neid on palju
eriti kui sa oled mina
ja otsustusvõimetus on su teine nimi
sest äkki tuleb midagi head
kuigi võib ka totaalselt metsa minna
ning ebakindlusetorm pühib su jalust igal hetkel
illegaalsed tunduvad nagunii kõik komplimendid
tulgu nad tuulest
või kandku neid kuu
sest kompliment poolvõõralt
kui olen end selle saamiseks üles löönud
on ühtaegu tähelepanuhooramine
ning killuke palsamit mu haavadele
millest paranemise lootuse päike
saab ühe kiire juurde iga kord
kui tahan punastada
ning tunnen end kõrvust tõstetuna
ning kaotab ühe
kui tunnen end teenimatuna
või keegi midagi koledat ütleb
see särapuuder on meeletu
sätendav ning nakkav
ent kui reaalsusevihm või elu
selle lõpuks puhtaks pleegitanud on
jäävad tast järgi mõned pisikesed tuhmid kivid
mis aegade lõpuni
jäävad kaunistama mu kurbuse sametkleiti
18/juuli/2013
[kurbuse sametkleidi kujund on laenatud Triin Tasujalt, ühest tema
avaldamata luuletusest, mida olen kaks korda lugemistel kuulnud ja mis
mind esimesest kokkupuutest saati vaimustas]
