***

Noorlootusnaiivsuses mõtled:
nii mina küll iial ei tee,
ei mingit valet! ütled.
Oh! Nii paljut ei tea veel.

Konts tänavmööda tipib -
mida vanemaks, seda kõrgemalt.
Hing manifeste trükib -
mida vanemaks, seda nõrgemalt.

Ning kunagi endast ei usuks
sa üleastumist järgmist.
See hinge liialt sul rusuks.
Eluteed enam ei järgiks.

Parem naudi teadmatust,
kuniks sul seda on antud.
Hiljemalt seda sa tead just,
koormat et niigi saab kantud.

[12/09/2010]

***

See on loomulik
et inimesed su elus
muutuvad ja vahetuvad
nagu aastaajad.
(Loodetavasti mitte nii kiiresti.)
Sealjuures oleks
lohutav ja armas
kindlustunnet pakkuv
kui üks sõber
SINU INIMENE
oleks seal ikka
läbi kõigi epohhide.
Kumaks su sees
su siseuniversumis
läbivalt nagu kauge tähe valgus.

[21/08/2010]

Lihtsuses peitubki võlu.

Algajale kirjanikule, idealiseerijale,
tundub keel olevat midagi
puhast ja püha ja puutumatut,
millele tema diletandinäpud
kunagi taha ei hakka.

Ometi on just keel ning
oskus sellega ümber käia see,
mis meile juba lapsena antakse.
Selle kasutamine on meile
loomulik, iseenesestmõistetav nähtus.

Meie kõigi keel võib
tõusta tähtede tuules
ja vallutada kaugeid planeete,
allumata reeglitele ja normidele,
kasvades meiega koos.

Keel elab ja hingab
mähkudes su olemus ümber
nagu verbaalne teine nahk.
Vahel kare vill või linane.
Samas jälle siid, kašmiir, tuuleõhk.

Su keel ongi Sina,
sõnad su hinge essents.
Ta on täpselt nii
lihtne või keeruline
kui sina ise oled.

Ning kõigist noist lihtsaist
sõnadest, fraasidest, katketest
saab ka tavaline inimene
tõelise meistritöö ehitada.
Sama materjal - miljon maailma.


[august/08/10]