Euroopa keeltepäevaks 2011

meie siin oma väikeses
miljon-koma-kolm riigis
räägime kõige kiuste
ikka veel oma emakeelt
venesaksa sõnapärandite
ugrimugri vokaalharmoonia
ning uusaja anglitsismidega vürtsitet
regivärsi ja rahvalaulu keelt
milles on liiga palju käändeid
liiga vähe reegleid
ja neil vähestelgi reeglitel
on liiga palju erandeid
ning muid vali-ise vabameelsusi

ent selle kõige pärast
ma seda keelt armastangi
sest mu emakeel
ei pane mind karpi kinni
murded teevad mulle õhuauke
ning kaane suisa pealt lükkab
sõnade järje vabadus lauses

muidugi ei saa me
ainult eesti sõnandusega piirduda
seetõttu õpib
iga endast (ja oma karjäärist)
lugupidav eestlane
veel vähemalt ühe keele ära
kindlasti inglise
soome saksa või vene
aga ka pintslipoeemid lõuendil
või muusikalised keelendid
on väikesi eestlasi
suurde ilma viinud

aga kogu selle
pealesurutud globaliseerumise
rahvasterände
ja segaverelisuse juures
on eesti keel
ja selles tehtud kultuur
veel ometi vitaalne
kõiki emakeeles uusteoseid
ei jõua parima tahtmisegagi
läbi lugeda
nagu ei jõua korjata
kõiki küpseid marju
sõstrapõõsastelt

seega on meil siiski
kõigest vingumisest hoolimata
läinud hästi
miljon-koma-kolm küll
(sellest miljon eestikeelset
vähemalt kodumaa pinnal)
aga miljon on suur number
võrreldes vaevu viiekümne
liivikeelse inimesega
või hääbuvate vene ugrilastega
kogu suurel maamunal

[26/31.09.2011]