Õigustus?

Suure luule kirjutamiseks
tuleb ikka murtud olla.
Võta oma kahtlused ja kompleksid.
Lisa juurde vanemate antiarmastus,
karm lapsepõlv, koolikiusamine,
kõik sinust ilusamad eided
ja rämeda suuga meespoisid.
Rahapuudus ja pesemata nõud.
Salaja tõmmatud sigaretid,
vein ja maasikad kaelal.
Agulist oled sa võrsunud,
agulimullaks pead ka saama.
Põhjavajunuid sa ei kohta
ning need, kes välja rabelesid,
ei ütle sulle enam tänaval tere.

Aga mida tean mina sest,
väike, roosa ja vati sees kasvanud.
Vanemad on armastavad.
Kena keskklassi pere.
Suitsetamine ei tule mul välja.
Poisse suudlema ja veini jooma
hakkasin võrdlemisi hiljuti.
Tõsist enesetapuplaani pole olnud.
Sõbrad end unustusse ei joo.
Depressiivsest väikelinnast küll,
kompleksidega ja koolikiusatud,
ent siiski üsna õnnelik.
Nii et kaua saan ma lüpsta oma
üldse-mitte-nii-sügavaid haavu.
Kaua jätkub mul materjali enne,
kui end ise lõhkuma pean hakkama.

Kuidas saab idülliliselt rahuliku eluga
end tõeliseks poetessiks pidada,
kui ma kirjutan triviaalsetest asjadest
poistest ja pseudoprobleemidest
mitte elust, surmast, politseist.
Olen ma piisavalt katki,
piisavalt autentne ja usutav,
et luulet kirjutada?