Külma sügisvihma eest su käte vahele poen peitu. Ma oma unenäos, kui uinutas mind vihm. Ning välja külma kätte minnes hoopis villasesse salli mähin end. Silmini ma tõmban krae: maailm ainult minu silmi näeb ja vaevu kuuleb häält.
kuna luuletamisega on nagu eestimaa suvedel päikesepaistelise ilmaga, siis tuleb siia uut materjali nagu kuuvarjutusi. aga kui korra aastas üle vaadata, siis tõenäoliselt miskit uut ikka on. alati võib huvi korral ka torkida uut materjali välja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar