Veel vanasti me maailmavaated
kõik ühtisid, kõik olid samad.
Ja samad olid seisud, samad aated
ning samad unistused, samad jamad.
Nüüd möödas sellest mitu talve, suve.
Ma olen silmitsemas üsna nukral pilgul
me teineteisest lahku läinud huve.
Ning rongi tagatuli ainult mul veel vilgub,
kui lehvitades seisan rongijaamas.
Sa oma vagunisse sisenesid ammu.
Ka mina olen tasa suureks saamas,
ent astunud veel pole seda sammu.
Perroonil seisan, oma rongi ootan,
ka kärsitus on tasapisi lahtumas.
Ning sinuga taas kohtuda ma loodan,
minagi kui tuleviku poole olen lahkumas.
[aprill/10]
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar