vesikasvud

hommikupäikeses on veel tunda
lõppeva suve hõngu
tuliseid päevi ja sooje öid
viimase niidetud muru magusust
kuid ööõhk kannab endas juba
sügise krõbedat hingust
näpistab sõrmi ja nina
ja külmetab hinge

selles sügiseootuses
muutuvad mu juuksed
kestvat rahu ihates vesikasvudeks
ning suurel järvel sõudes
üle ning läbi selle tüünuse
kibelevad mu varbad juurduma
siia samasse mudapõhja
ning vajuma talveunne

kevade hakul tärkan uuesti
läbi järvepinna
ning suveks saavad mu silmadest
maailma esimesed sinised vesiroosid

03.09.2014 hommikul