Algajale kirjanikule, idealiseerijale,
tundub keel olevat midagi
puhast ja püha ja puutumatut,
millele tema diletandinäpud
kunagi taha ei hakka.
Ometi on just keel ning
oskus sellega ümber käia see,
mis meile juba lapsena antakse.
Selle kasutamine on meile
loomulik, iseenesestmõistetav nähtus.
Meie kõigi keel võib
tõusta tähtede tuules
ja vallutada kaugeid planeete,
allumata reeglitele ja normidele,
kasvades meiega koos.
Keel elab ja hingab
mähkudes su olemus ümber
nagu verbaalne teine nahk.
Vahel kare vill või linane.
Samas jälle siid, kašmiir, tuuleõhk.
Su keel ongi Sina,
sõnad su hinge essents.
Ta on täpselt nii
lihtne või keeruline
kui sina ise oled.
Ning kõigist noist lihtsaist
sõnadest, fraasidest, katketest
saab ka tavaline inimene
tõelise meistritöö ehitada.
Sama materjal - miljon maailma.
[august/08/10]
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar